Mis küll mõningate inimestega toimub?
On tavapärane päev. Meie tuhatkond töötajat teevad oma igapäevast tööd. Kes teeb tööd kontorilaua taga, kes juhib bussi, trolli või trammi, kes remondib või koristab. Tavaline päev, kuid mitte kõigi jaoks, sest ühes meie lõppjaamas on keegi jälle reostanud ära tualettruumid ja väljaheide, mis peaks olema WC-potis on sattunud imekombel põrandale või isegi lausa seinale. Esimene emotsioon sellele on… jälle??? Osad küsivad… päriselt? Jah, päriselt! Ja mitte üks kord.
Mis te arvate, mida tunneb see koristaja, kes seda koristama hakkab? Jah, koristamine on selle inimese töö, kuid miks ei või temal olla ka normaalne tööpäev normaalse koristamisega. Miks peab keegi rikkuma ära nii tema päeva kui ka selle inimese päeva, kes sinna just sellel hetkel satub, kui koristus pole veel toimunud?
Minu küsimus on, et mis toimub inimese peas, kes selliseid asju teeb? Miks ei suuda inimesed normaalselt käituda? Miks peaks üks inimene reostama enda töökohta/puhkekohta selliselt? Kas ta oma kodus teeb ka selliseid asju?
Meie inimesed panustavad selle nimel, et teha paremaks töötajate töö- ja olmetingimusi. Palju on muutunud, eriti viimasel ajal. Loomulikult on veel palju teha ja selle nimel meie inimesed ka tegutsevad, et ruumid oleksid puhtad, korras ja normaalsed.
Kahjuks varjutab seda kõike mõningate kolleegide käitumine. Meil on ikka nii, et keegi pingutab selle nimel, et asjad läheksid paremaks ja on neid inimesi meie seas, kes hävitavad kõike, mis nende teele ette satub. Selliste käitumiste tõttu muutuvad ka otsused, mis hiljem inimesi häirivad. Miks näiteks ei ole kätekuivatuse paberit mõnes lõppjaamas ja selle asemele on pandud puhur? Lihtne põhjus, kui kogu kätekuivatuse paber on mitmel korral täies koguses uputatud WC-potti ja seetõttu pidevad ummistused, siis mis meil üle jääb. Tuleb panna puhur, sest muul moel ei ole võimalik. Nii ongi osad töötajad rahulolematud, et puhur on liiga valju müraga (olen sellega isegi nõus), kuid meie endi kolleegid on tinginud selle, et paberit sinna enam panna ei saa. Nii et vahel, kui midagi muudetakse ja see ei ole enam nii mugav, siis selle põhjus võib olla kolleegide teguviisides.
Ma tõesti ei näe ühtegi õigustust sellele, et meie seas on inimesi, kes ei väärtusta mitte midagi, ei väärtusta meie enda kolleegide tööd, lõhuvad, reostavad ning määrivad kõike, mis ette jääb.
Ma ei kirjutaks sellest nii pikalt, kui see oleks ühekordne juhus, kuid kahjuks on sellised asjad jõudnud minuni viimase poole aasta jooksul juba vähemalt 4 korral. Liiga palju, et öelda – kogemata juhtus. Mul on äärmiselt kurb meel ja häbi nende inimeste ees, kes peavad sellises olukorras kellegi jama koristama.
Võibolla on meie seas mõned inimesed, kes suudavad neid kolleege, kes reostavad ja rikuvad ruume, korrale kutsuda. Te töötate nendega koos ja saate juhtida tähelepanu. Järgmine kord, kui näed, et keegi keerab mingit jama kokku, siis võta midagi ette ja kutsu kolleeg korrale.
Õnneks on meil ikka rohkem hoolivaid, tublisid ja korralikke inimesi. Ma väga, väga loodan, et selliseid jubedusi me enam ei näe ja midagi hakkab ka meie ettevõtte selliste töötajate suhtumises muutuma.
Jääme ikka inimesteks! Oleme edaspidi teineteise suhtes rohkem hoolivamad. Ei ole vaja oma viha välja elada nende peal, kes seda ära teeninud ei ole.
Irene Metsis
Personaliosakonna juhataja
