PILK AJALUKKU: Legendaarne Ants Kõnd teab trammipargi minevikku
1957. aastast 2010. aastani ehk 53 aastat Tallinna ühistranspordiga ühte jalga astunud ning enamiku sellest trammipargi töökojas lukksepana tegutsenud Ants Kõnd teab trammipargi minevikku nii hästi, et tema abil võiks fakte kontrollida. Toonase nimega Tallinna linna trammi trollibussi trust oli Antsule pikkade aastakümnete jooksul teiseks koduks.
Tänaseks 89-aastane vitaalne härrasmees saabub trammiparki isikliku autoga ning nõnda kujuneb meie vestlusest muhe meenutus minevikku. 24-aastaselt trammiparki kraanatee ehitanud mehele on töökoht olnud võimalus ühtlasi oma ideid teostada. „On nähtud kõiki selle aja jooksul toimunud algatusi ja muutusi ning oldud ise nende juures osaline,“ tõdeb ta.
1949. aastal oli Ants Volta tehases tegutsemas ning peale Nõukogude Liidu sõjaväge töötas mõnda aega Tallinn-Väikeses asuvas ekskavaatoritehases. Kuidas Ants aga trammiparki sattus? „Eks ikka nii, et elasin siinsamas ligidal. Nõnda tulin ja pakkusin end tööle,“ meenutab ta. 
Ants töötas esmalt pool aastat trammidepoos ning tegeles tööpinkide remondi ja uue tolleaegse tehnika juurutamisega. Tolleaegset tehnikat leiab veel praegugi siinsamas seismas: näiteks jääb silma rattatreipink, mille juures Antsust ka mõned pildid tehtud saavad. „Tegime oma mõistuse ja jõuga valmis näiteks press-seadme, millega sai trammide rattapaarid kokku pandud,“ lisab ta.
Puidust klotsidest põrand ja tööriistade laenutamise ruum
Trammipargi vanas remondihoones ringi liikudes jääb silma eelmise sajandi keskpaigast seal olnud puidust klotsidest põrand. Selle kohta on Antsul meenutada, et tollal sai puidutsehhist üleliigseks jäänud materjali ning põranda all on pigikiht. „See põrand on pidanud siiani vastu ning nüüd on kätte jõudnud aeg, kus kapitaalremondi käigus saab ka põrand vahetatud. Siiski tahetakse jätta ruutmeeter põrandat meenutuseks alles. Tänapäeval ei lubaks muidugi tuleohutusele viidates keegi enam sellist põrandat paigaldada,“ on Antsul olemas info, mida toetavad ka ligi astuvad tänased kolleegid. Ära peab mainima, et Ants on tänaseni siin „oma mees“ ehk trammipargis ringi liikudes tunneb teda iga vastutulija ja küsib tervise ning elu-olu kohta.
Ants mainib ära, et vahepeal sai küll töötatud tõele aru andes 10 aastat trollipargis Paldiski maanteel töökoja juhatajana. 1980ndatel oli just see huvitav aeg, kui liinidel hakkasid ringi sõitma kaksiktrollid ehk pikad Škoda trollid „Albert“. Nõnda sai pandud uutele trollidele vaheosasid ning konstrueeritud uksi. Siinkohal mainib Ants ka seda, et omal ajal sai käidud Tšehhis Karlovy Varys Škoda tehases ise trollide tootmisega tutvumas. Trammitehasesse kahjuks võimalust minna ei olnud ning seega tuli kõik, mis oli vaja valmis teha kohapeal, oma nõu ja jõuga välja nuputada ning aru saada, millised lahendused ka reaalses elus toimivad. Näiteks tuli valmis teha treiterad, treiterade teritamiseks vajalikud lihtkäiad ning valmis ka uuem moodsam treipink.
Seejärel kutsuti Ants mingil hetkel tagasi trammiparki. Sepikoda ja töökoda olid tollal trammipargis koos ning seal töötas 25-27 inimest. Antsul on meenutada sellest ajast näiteks 1988. aastaks valminud hobutrammi KONKA ehitamine. Katsetatud ja ehitatud sai seda umbes 2 aastat ning seda puhtalt foto järgi konstrueeritud.
Tööriistade laenutamise süsteem oli tollal samuti huvitav: iga töötaja sai enda käsutusse 6 žetooni ning tööriistade väljaandmisel tuli loovutada enda numbriga žetoon. See pandi riiulivahesse ja tööriist anti vastu. Igal töötajal oli oma individuaalne number, mille alusel oli hea välja selgitada, kelle käsutuses milline tööriist tol hetkel oli.
Nõnda saigi kuni pensionile minekuni 2010. aastal, mil Ants oli 77-aastane, tegutsetud trammipargis. Ants viipab meile entusiastlikult, enne kui oma vestluse sel päeval lõpetame ning võib kindel olla, et peagi on ta taas trammipargis kolleegidel külas.
