Tallinna tramm saab sel aastal 135
Tänavu täitub 135 aastat trammiliikluse algusest Tallinnas. Selle märkimisväärse tähtpäeva puhul avaldame Siseuudistes rea tramminduse ajalugu käsitlevaid lugusid, kaugetest aegadest tänapäevani välja. Niisiis, kell kõlas, uksed sulgusid ja tramm hakkas liikuma. Head lugemist ja trammide hingeeluga tutvumist!
Hobutrammi 30 aastat
Regulaarne trammiliiklus Tallinnas algas 24. augustil 1888. Esimene ühe rööpapaariga trammiliin kulges Vene turult (Viru väljak) mööda Narva maanteed ja Salongi tänavat (A. Weizenbergi) Kadriorgu. Toonastes ajalehtedes võis trammiliikluse piduliku avamise puhul lugeda järgmist: „Kaks lillede ja vanikutega ehitud vagunit ootasid Kadrioru lõpp-peatuses tähtsaid tegelasi, kes muidugi sõitsid kohale oma tõldadega. Lindi lõikas läbi Eestimaa kuberner, mille peale joodi klaasike šampanjat kuberneri auks, uue trammitee hüvanguks, ehitajate kiituseks ja trammi juhtkonna terviseks.“
Mõne kuu pärast tehti linnamüüri ava ja pikendati rööbasteed Viru tänavast Vana turuni. Esimestel trammiliinidel kasutati puitrööpaid, mille peale oli kinnitatud raudvits. Rööbastee laius oli pool sülda (1067 mm), mis on Tallinna trammitee laiuseks tänaseni.
22. septembril 1888 alustati liiklusega hobutrammiliinil Vene turg – Tartu mnt. Esialgu kulges liin Heeringa tänavani (praeguse Keskturuni). 28. märtsil 1901 avati kolmas trammiliin Vene turg – Pärnu maantee, mis kulges mööda Jaani tänavat, üle Peetri platsi (Vabaduse väljak), Roosikrantsi tänavale ja edasi piki Pärnu maanteed raudteeni.
Hobutrammid liikusid intervalliga 5-10 minutit. Suvekuudel võis sõidumõnu nautida kell 7-23 ning talvepakasega 8-21. Hobutrammi vagun mahutas 24 sõitjat ja pileti eest küsiti 5 kopikat.
Trammisõit oli populaarne
Hobutramm ehk konka sai tallinlaste seas kiiresti populaarseks. Juba esimesel tegutsemiskuul kasutati kaeramootoriga trammi teenuseid enam kui sada tuhat korda, mis teeb keskmiselt 3400 sõitjat päevas. Kahest hobutrammiliinist oli tulusam Kadrioru liin, mida kasutas aastas üle poole miljoni sõitja.
Linlased nautisid ka hobukonka pakutud ekstreemsusi, hüpates trammile ja sealt maha sõidu ajal. See rahvussport muutus koguni nii populaarseks, et eraldi peatusi tehtigi üksnes laste ja vanurite jaoks. Et taoline trammile kargamine polnud siiski päris ohutu ja hooletud või tujutõstvaid jooke tarvitanud linlased teinekord ka viga said, kinnitab fakt, et 1889. aastal trükiti sõidupiletile õpetus „Hüppa maha sõidu suunas!“. Selle kohta, kui palju manitsusest kasu oli ja kas ka edaspidi trammilt hüpates põlvi ning küünarnukke vastu tänavakive marraskile kukuti, statistika puudub. Üks on aga kindel – konka edulugu jätkus.
Voorimehed pugesid nahast välja, et konka võidukäiku peatada
Kui tänapäeval on taksojuhid ja sõidujagajad leppinud, et edumeelsemad tallinlased kasutavad liiklemiseks trammi, siis konka algusaegadel ei mahtunud toonastele voorimeestele pähe, et mingi hobujõul rööpaid pidi liikuv ja tervet vagunitäit sõitjaid vedav kaadervärk neilt kindlaid kundesid röövib. Algas kutsarite kättemaks, kes hobustega trammile ette ajasid ning kui enam muu ei aidanud, maast kivi kahmasid ja trammivaguni aknasse heitsid. Ent igale üleannetusele järgneb karistus ja nii tehti võimude poolt sellistele nigelatele meeleavaldustele kiire lõpp. Oli voorimehi, kes pidid konkade kallal sigatsemise pärast oma rahakotti suisa 25 tsaaririigi rubla võrra kergendama ning sellise raha väljakäimine pani taltuma ka kõige ägedamad trammivaenlased.
Pilved hobutrammi tuleviku kohal
1897. aastal müüdi Tallinna hobutramm belglastest ärimeestele, kes lubasid trammiliiklust tublisti arendada. Läks aga vastupidi. Halvenes reisijate teenindamine, vaguneid ja rööbasteed remonditi üksnes hädavajadusel ja hobuseid toideti nii nirult, et need aiste vahel kokku kukkusid.
I maailmasõja algus räsis trammiliiklust veelgi. Osa hobuseid rekvireeriti rinde vajaduseks ja trammide liiklus muutus ebaregulaarseks. Sõjal oli ka ootamatu kõrvalmõju. Kuna mobiliseeriti kutsarid ja meeskonduktorid, kes seni omasid töötajaskonnas kindlat ülekaalu, võtsid trammides võimu naised. See tendents oli pöördumatu ning kestab tänaseni. Ent hobutrammi päevad olid loetud ka seetõttu, et peale tungis uus tehnika, mis pakkus trammile ühest hobijõust märksa tõsisemat mootorit.
Hobutramm lõpetas tegevuse 14. novembril 1918. Ees ootas mootor- ja elektritrammi ajastu, millest aga pajatame juba järgmistes lugudes.
Tekst: Ivo Parbus.
